Refleksiooni ülesanne

Internetis surfates ja lehekülgi läbi vaadates jõudsin oma tuttava, Harald Lepisku, refleksiooniharjutuse juurde. Ta on väga-väga hea ja professionaalne koolitaja, olen ka tema koolitustest osa võtnud.

Viisin läbi Haraldi refleksiooniülesande "Milline raamat Sina oleksid, kui Sa oleksid raamat?" oma kolme sõbraga. Valisin inimesed selle järgi, kes on vähemalgi määral kuidagi huvitatud kirjandusest ning uskusin, et seetõttu ei saa ma ka paarisõnalisi vastuseid. Esimene eneseanalüüsija oli Janika Vaht, kes on ka ise kirjutanud raamatu. Teiseks valisin oma elukaaslase, Tauri Hundi, kes on pikka aega juba oma sahtlisse kirjutanud ning kolmandaks valisin ühe sõbranna, kes on eesti keeles ja kirjanduses väga hea. Nimelt tema ema on nende ainete(eesti keel ja kirjandus) õpetaja - sealt ka ilmselt need anded pärinevad.

Minu refleksiooni ülesanne:

Milline raamat Sina oleksid, kui Sa oleksid raamat? 

Kuidas õppida ennast tundma, ilma, et peaks seejuures täitma tüütuid teste või katsetama kogu elu, et alles vanaduses selgust saada? Loov moodus selle tegemiseks on kujutleda ennast raamatuna ning kirjeldada endale, milline see raamat oleks.

· Mis oleks hea pealkiri, mis haarab Sinu olemust?

· Milline on Su raamatu kirjutamise stiil ja toon?

· Millised on Su peatükkide pealkirjad?

· Milline oleks Su esikaas ja mida kirjutaksid eessõnas – kas inimesed tunnevad ahvatlust, et seda lugeda?

· Kas kavatsed anda seda, mida reklaamid?

· Milliseid peatükke oli kõige raskem kirjutada?

· Millised peatükid tahaksid Sa ära kustutada?

  Mida peaksid inimesed arvama, kui on Su kaanest-kaaneni ära lugenud? 


  Pea meeles: me oleme see raamat praegu, homme võime olla juba uus raamat.   

Viisin selle sama harjutuse läbi ka oma kolme sõbra peal.

Janika Vaht:

Milline raamat Sina oleksid, kui Sa oleksid raamat? 

Kuidas õppida ennast tundma, ilma, et peaks seejuures täitma tüütuid teste või katsetama kogu elu, et alles vanaduses selgust saada? Loov moodus selle tegemiseks on kujutleda ennast raamatuna ning kirjeldada endale, milline see raamat oleks. 

Mis oleks hea pealkiri, mis haarab Sinu olemust?  

„Täna ärkasin kõrgustes“, sest ma vaimustun asjadest kiiresti ja vaimustus püsib seni, kuni keegi seda toidab. 

Milline on Su raamatu kirjutamise stiil ja toon?  

Mu raamatu kirjutamise stiil oleks lihtne, sest ka mina pean lihtsusest lugu. Ma ei paisuta sõnadega üle, kuid kirjeldan asju üksikasjalikult, et inimesel tekiks silme ette selge kujutluspilt, samas jätan lugeja enda fantaasiale piisavalt ruumi. Toon on tõenäoliselt nukratooniline, sest olemise valu ja õnne tabades tekib hinge mingisugune maguskibe tunne. 

Millised on Su peatükkide pealkirjad? 

Tavaliselt ma pealkirju ei nimeta, vaid nummerdan. Aga kui peaksin neid nimetama, siis oleksid need tõenäoliselt mingisugused üksikud sõnad, mis võtavad peatüki kokku. Näiteks: andestamine. 

Milline oleks Su esikaas ja mida kirjutaksid eessõnas – kas inimesed tunnevad ahvatlust, et seda lugeda?  

Kuna mu esimene raamat just ilmus, siis mu esikaas oleks soojades toonides ja väljendaksid mu tundeid, mis valdasid mind raamatut kirjutades. Näiteks „Vabanemise“ esikaas on pruunides ja veinipunases toonides, sest sügis kannab endas viimaseid soojuseriismeid, aga ka kerget nukrust. Eessõna kohta ma ei oska öelda, sest mulle ei meeldi väga ennast reklaamida. Küll aga tuleb teada anda, et raamat on üldse ilmunud, sest muidu ei tea inimesed sellest midagi. Kuidas saaksidki? Kui ma eessõna peaksin kirjutama, räägiksin sellest, mis mind raamatut kirjutama ajendas ja mida ma loodan, et lugeja sellest saab. Ma arvan, et lugeja tunneb ahvatlust, kui näeb raamatus endaga mingisuguseid paralleele, aga ka täielikke vastandeid. 

Kas kavatsed anda seda, mida reklaamid? 

Ma loodan, et annan seda, mida reklaamin. Loodan, et iga inimene leiab mu raamatust midagi, mis paneb neid mõtlema väikestele asjadele. Et läbi minu kui raamatu leiavad nad endas pulbitsenud küsimustele mõned vastused. Ehk mitte täielikult, aga ma vähemalt loodan, et suunan neid vastuste leidmisele lähemale. 

Milliseid peatükke oli kõige raskem kirjutada? 

Kindlasti neid peatükke, mis puudutavad mind ennast kõige rohkem. Kirja panna ei olegi kõige raskem, aga kui nendest rääkida või n-ö ette kanda, siis seda on raske teha. On lihtne panna kirja teadmisega, et keegi ei pruugi lugeda või keegi ei märka kirjutaja enda peegeldust tegelastes. Olukord muutub, kui raamatut loevad lähedased inimesed, kes teavad väljakujunenud jooni ja kirjutaja eripära. Olukord on teine ka siis, kui seda loevad võõrad, kes ei tea autorist midagi. Nii leiavad kõik raamatu lugejad endale midagi meelsat või vastumeelset. 

Millised peatükid tahaksid Sa ära kustutada?   

Kui mina oleksin raamat, siis ma ei kustutaks mitte ühtegi peatükki ära. Kui ma aga kirjutaksin raamatut, siis jälgiksin seda, mida ma kirja panen. Elades jälgid ju ka, missugused iseloomujooned sind kellegi juures köidavad ja missugused olukorrad, dialoogid ja juhtumised erksamalt meelde jäävad. Nii on ka raamatuga: paned kirja sellised olukorrad, sisemonoloogid ja tunded, mis peaksid mingisuguse jälje lugejale jätma. Lugeja kogeb karakterite elu läbi kirjaniku sule. Ka päris elus koged kõike kuuldut läbi jutustaja eneseväljenduse. 

Mida peaksid inimesed arvama, kui on Su kaanest-kaaneni ära lugenud?  

Kui inimesed on minu kaanest-kaaneni läbi lugenud... Arvamus ei saa kunagi sama olla. Me kõik jälgime asju läbi iseenda. Kõik, mis meid sügavalt puudutab, on seotud meie enda sisemaailmaga. Me ei lase endale ligi midagi sellist, mida me ära ei tunne või mis meie tähelepanu ei köida. Pealegi arvan ma, et isegi kui kaanest-kaaneni on mind läbi loetud, on midagi kahe silma vahele jäänud või on mõnest sõnast, teost või olukorrast saadud teisiti aru, kui autor mõtles. Ja see ei ole vale, sest midagi ei saa üheti mõista. Oleme selleks liiga keerukad olendid, et midagi üks-ühele mõista. 

Tauri Hunt:

Mis oleks hea pealkiri, mis haarab Sinu olemust?

“Visadus vaikselt istumas”

Milline on Su raamatu kirjutamise stiil ja toon?

Romaan, mis ootamatult võib saada novelliks. Kohati hästi detailne ning vahepeal mitte nii väga, kuid ikkagi hoiab pinget üleval.

Millised on Su peatükkide pealkirjad?

Otsime ja leiame. Kõik mis nende sõnadega seostub. Eelkõige siis see kuidas me ennast avastame  ja selle põhjal siis käitume.

Milline oleks Su esikaas ja mida kirjutaksid eessõnas – kas inimesed tunnevad ahvatlust, et seda lugeda?

Värvilt valge ning punase tekstina pealkiri…Eessõnas oleks kirjas midagi sellist, mis annab hea ülevaate toimuvast kuid hoiataks lugejaid et nad loevad seda ikkagi omal vastutusel ja väga väikesed põngerjad peaksid selle raamatu kohe riiulisse tagasi viskama, sest ainus mida nad lugeda sealt võivad on see sama eessõna.

Kas kavatsed anda seda, mida reklaamid?

Ma annan isegi midagi enamat, sest ma puudutan iga lugejat sügavalt ning nad leiavad selles alati midagi mis neid isiklikult puudutab.

Milliseid peatükke oli kõige raskem kirjutada?

Lõpp, sest seda ei tea ma veel ise ka kuidas see tuleb.

Millised peatükid tahaksid Sa ära kustutada?

Enamus sellest otsimisest, sest siis toimus asju mille üle ma ise väga uhke ei ole.

Mida peaksid inimesed arvama, kui on Su kaanest-kaaneni ära lugenud?

Täpselt seda mida nad arvata tahavad, sest enamuste inimeste arvamusest on mul suhteliselt ükskõik.

 

Eva-Johanna Võik:

Milline raamat Sina oleksid, kui Sa oleksid raamat?

Kui oleksin raamat, oleksin autobiograafiline romaan. Umbes 100-leheküljeline

Kuidas õppida ennast tundma, ilma, et peaks seejuures täitma tüütuid teste või katsetama kogu elu, et alles vanaduses selgust saada?

Tuleb kinni haarata võimalustest ja nendega kaasa minna. Kui mingi asi on vähemalt natukenegi lootust andev, tuleb pingutada. Läheb halvasti, kukud, tõused püsti, lähed edasi. Õpid kogemuste läbi.
Või teine võimalus on minna kuhugi teise keskkonda. Näiteks välismaale, kus sa kedagi ei tea. Alustad nullist. Siin oleme kõik ümbritsetud inimestest, kes meid ühtmoodi mõjutavad, sest ühiskond suunab meid ühes suunas. Seal aga mitte. Seal suunatakse sind teisele poole. Siis näed, milline oled ilma nende inimesteta, kes sind alati ümbritsenud on – näed, kes sa ise oled. 

Loov moodus selle tegemiseks on kujutleda ennast raamatuna ning kirjeldada endale, milline see raamat oleks.

Autobiograafiline romaan oleksin selle pärast, et see sisaldaks elukogemusi, õpetlikke lugusid, nippe, nalju ja naljakaid seiku. Kirjutaksin enda elukogemustest, mida mul on oma vanuse kohta päris palju. 

Mis oleks hea pealkiri, mis haarab Sinu olemust?

„Naudi. Koge. Armasta.“

Milline on Su raamatu kirjutamise stiil ja toon?

Stiililt lihtne, kuid samas mitte lapsikult lihtne. Toonilt motiveeriv, julgustav, peaks inimestest vähendama hirmu valede otsuste tegemiste ees – need ainult õpetavad ja võivad olla parimad otsused elus, kuigi alguses tunduvad valed. 

Millised on Su peatükkide pealkirjad?

„Motivatsioon“
„Ühiskond“
„Armastus“

(Lihtsad pealkirjad, sest minu jaoks peitub võlu lihtsuses.)

Milline oleks Su esikaas ja mida kirjutaksid eessõnas – kas inimesed tunnevad ahvatlust, et seda lugeda?

Esikaanel oleks pilt pikast koridoris, milles on palju uksi avatud ja kõigist kumab valgust. Eessõnas tänaksin kõiki, kes on teinud minust sellise inimese, kes olen, kes on mind toetanud ja eelkõige pean selle all silmas oma peret ja lähedasi sõpru. Mulle ei oleks tähtis, et kõik seda lugeda tahaksid. Aga need, kes tahaksid teada, mida teatud situatsioonides teha või kelle motivatsioon on madal, loeksid seda hea meelega – see oleks mu eesmärk.

Kas kavatsed anda seda, mida reklaamid?

Kindlasti. Mulle ei meeldi inimesi petta. Ausus eelkõige. 

Milliseid peatükke oli kõige raskem kirjutada?

Neid, mis räägivad sügavatest tunnetest või haavadest. Need on keerulised tunded, mida on raske sõnadesse panna. 

Millised peatükid tahaksid Sa ära kustutada?

Ei kustutaks. Las kõik olla oma ilus ja valus. Ka halvimad peatükid mu elust, on mind edasi viinud ja õpetanud. 

Mida peaksid inimesed arvama, kui on Su kaanest-kaaneni ära lugenud? Pea meeles: me oleme see raamat praegu, homme võime olla juba uus raamat.

Ma loodan, et nad näevad, et ükski inimene pole täiuslik. Et kellegi elu pole täiuslik. Aga lootust ei tohi kaotada. Tuleb pingutada ja vaeva näha. Motivatsioon ja sihikindluse tähtsus. Ma tahan inimesi motiveerida mitte elama igavat elu ja teha seda, mida ühiskond meilt ootab. Tuleb teha seda, mis meid ennist õnnelikuks teeb.

Aitäh Janikale, Taurile ja Eva-Johannale, kes aitasid minu portfoolio sisu täiustada.

// Et toetada kogemusest õppimist ja jätkuvat personaalset ja professionaalset arengut on oluline refleksioon mingil viisil ka jäädvustada (Quinton & Smallbonee, 2010) ja seetõttu on kirjutamine refleksioonis keskne. //