Esimesed kokkupuuted andragoogikaga

Olen Tallinna Ülikoolis klassiõpetaja eriala õppiv tudeng Triinu Eglit. Minu õppekava hoomab nii ühte kui teist teemat ning selles blogis/portfoolios räägin ma kõigest, mis on seotud suuremal või vähemal määral andragoogikaga. Minu portfoolio eesmärgiks on märgata, tunnetada ja analüüsida ennast kriitiliselt ning tuua välja oma arenguperspektiivid.

Ülikooli astudes ja oma tunniplaaniga tutvudes, polnud mul õrna aimugi, mida tähendab aine andragoogika. Ja ega ma väga ei uurinud/süvenenud ka, mida see tähendab, kuid kui esimene loeng ära oli, siis oli juba asi veidikene selge. No ütleme nii, et häguselt. Tegelikult ma ei saanud väga midagi aru!

Peale teist loengut oli juba asi tunduvalt parem. Tegime rühmatööd ning tänu sellele mõistsin ka veel põhjalikumalt andragoogika olemust. Muidugi ka kodune töö, kus pidin lugema 30-e leheküljelist materjali - siis ka see aitas mõista, mida see andragoogika endast kujutab.

Aga lähme nüüd asja juurde! Mida see andragoogika siis endast õige ette kujutab?

Andragoogika on kasvatusteaduse haru, mis tegeleb täiskasvanute kasvatamise ja õpetamisega. Ja nii nagu vikipedia ütleb, siis nii ka on. Hehe, seekord viki ei valetagi. Minule meeldib andragoogika definitsioon just sellisel viisil: Andragoogika – ei ole lihtsate retseptide kogum, mida saab kasutada kõikjal ühteviisi, see on pidevalt muutuv ja arenev kunst ja teadus täiskasvanuõppest.

Juba ma tunnen, et ülikool harib mind. Või see, et mina ise harin end õppides. Peale andragoogika mõiste lahtiseletust olen ma pidevalt mõelnud selle sisule ja aina enam olen märganud, kuidas see on kogu aeg minu ümber.

Et blogi näeks veelgi uudsem, huvitavam ja informatiivsem välja, siis mõtlesin iga postituse lõpetada teoreetiku lausega, mis mind kõige enam teatud teema juures paelub. Lisaks olen ma piltide fänn ning usun, et nende lisamine postitustesse annab palju elavama emotsiooni kui lihtsalt harilikku halli teksti lugedes ja vaadates.

ÜLESANNE I

Loe raamatust Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Lk 9-36

Triinu Eglit

1.       Vali tekstist 4 mõistet, mis tunduvad sulle olulised ning pane need kirja koos mõiste selgitusega.

Andragoogika – ei ole lihtsate retseptide kogum, mida saab kasutada kõikjal ühteviisi, see on pidevalt muutuv ja arenev kunst  ja teadus täiskasvanuõppest.

Õppija – on sõltuv teistest inimestest ega tee oma valikuid ise. Õpetaja otsustab, kuna ja mida tuleb õppida ning õpilane järgib seda alandlikult.  

Pedagoogika- kogum, mis annab meetodeid laste ja noorte õpetamiseks.

SCUTREA- organisatsioon, mis esindab täiskasvanuõpet ja täiskasvanuhariduse uuringuid ülikooli tasandil.

2.       Too välja 3 olulist teoreetikut või sündmust, mis andragoogika kujunemisel on tähtsad.

Malcolm S. Knowles – Üks maailma juhtivamaid teoreetikuid täiskasvanuhariduse valdkonnas. Ta on kaasaaja andragoogika ja täiskasvanuhariduse teooria rajaja. (1935-1980, Ameerika)

A.W. Diesterweg – Saksa teadlane, kes hakkas kasutama terminit „sotsiaalpedagoogika“, mis tegeles kõikide erinevate õppevaldkondadega väljaspool kooli. See termin hõlmas ka täiskasvanuid, kes olid jätnud kooli pooleli ja tahtsid hiljem seda jätkata. ( 19.saj., Saksamaa)

E. Rosenstock, F. Poggeler, K. G. Fisher, C. A. Werner – Saksa koolkond, kes oma tegevusega pani aluse andragoogika konseptsioonile.

3.       Too välja 2 küsimust, mis sul lugedes tekkisid ja mille üle soovid arutada.

Miks ei suuda teoreetikud ühtset andragoogika seletust leida? Miks ei saa andragoogikat kasutada ühteviisi?

Miks on andragoogika Eestis lähtunud eelkõige Malcolm. S. Knowles’i  teoreetilistest mõtetest?

4.       Too välja 1 üllatust tekitanud mõte tekstist.

Andragoogika termin kadus sajandiks käibelt.

// Andragoogika on mittemeditsiiniline ravi, mis on seotud täiskasvanud inimeste nõustamisega läbi nende (ümber)õpetamise. (H.Hanselmann.Andragogik, Wesen, möglichkeit, Grenzen der Erwachsenenbildung.) //

Milline õppija ma olen? Kuidas ma olen kujunenud?

Me kõik tuleme siia ilma ühtemoodi, kuid see, mis meist edasi saab on meie vastutajate ja hiljem ka meie endi otsustada. Kes mis tingimustes elab, keda kuidas õpetatakse – see kõik tuleb mingil määral kodust ja ümbritsevast keskkonnast. Minu arvates sõltub väga palju kasvatusest, just sellest, kuidas vanemad last üles kasvatavad.

Väikse lapsena võis mu ema sõnul mind pidada väga sõnakuulelikuks lapseks. Väiksed lapsed just nii õpivadki, kui neid suunatakse ja vajadusel ka noomitakse. Õppisin sellest, kui öeldi, mida võib teha ja mida mitte.

Teismelise ikka jõudes haarasid mind aga tugevamad jõud ja enam polnud sõnakuulelikust lapsest juttugi. Uksed paukusid, hääletoon valjenes ja ööd pikenesid. Muidugi korduvalt keelati ja pakuti lahendusi välja, kuidas kõik oleks rahul kõigega. Ajapikku jõudsin ma järeldusele ning sain aru ja õppisin, et vanemad hoolivad oma lastest, mu silmaring laienes ja ma hakkasin rohkem aru saama ja mõistma.

Koolis olen ma olnud siiski väga eeskujulik õpilane. Kuigi olen aastaid tegelenud tohutult paljude huvialadega, siis on mind ikka tagant jälitanud kohusetunne, mis on mind sundinud kõiki koduseid töid ära tegema. Ma usun, et inimene õpib kogu elu – nagu ütlevad ka laulusõnad. Selleks aga, et õppida, tuleb analüüsida end ja enda vigu.

Ma käin ka tööl ja iga töö nõuab õppimist ja pidevat arenemist. Minu töö juures loevad paljuski kogemused. Töötan klienditeenindajana ja kuna teenuste pakkumise hulk on peaaegu piiritu, siis nende õppimine nõuab aega ja harjumist ning läbi teiste (kogenumate) õppimist.

Kui läheneda Illeris'i teooriate poole, siis võib järeldada et minu eluaastate alguses toimus mehaaniline õppimine - millegi uue õppimine, mis ei seostu varasemate teadmistega ning juba koolieas toimus assimilatiivne õppimine, kus minu olemasolevaid teadmiseid/mustreid täiendati. (Illeris, 2003)

Praeguseks eluperioodiks on kindlasti minu jaoks esikohal õppimine(karjääriredelil tõusmine), kuna õpin just täpselt seda eriala, mis on seotud minu tulevikuplaanidega. Tänu sellele on õppimine ka palju huvitavam ja väärtuslikum.



// Õppimine on loomulik elu osa, milles inimene on ka loomuomaselt hea. Õppimine on oma olemuselt sotsiaalne fenomen, milles peegeldub meie endi sügav sotsiaalne inimloomus. (Wenger, 2010) //

Enesetõhusus

Neljapäeval keerles meie jutt Andragoogika loengus ümber ÕPPIMISE. Me rääkisime, et õppimisega on seotud järgmised punktid: tähelepanu, vastupanu, vastuolu, enesetõhusus, kohanemine, kaitsed, kogemus, inimene, tasand, protsess, määramatus. Kõige enam jahmatas mind juba sellest loengust eelmises loengus see, et õppimisfunktsiooni algatab VASTUOLU. See on tegelikult päris loogiline, kuid paljud meie seast pole sellele kunagi niimoodi lähenenud, ka mina mitte. Seda võib siis seletada nii, et kui sa oled näiteks mingi tegevuse enda jaoks ära õppinud ning peaksid kunagi kogema, et see tegevus käib hoopis teistmoodi, siis tekibki vastuolu - pead hakkama õppima uuesti ja uut moodi sellises olukorras tegutsema ja käituma.

Nüüd aga 19.oktoobri loengu juurde tagasi. Kõige enam jäi mul kõrvu kummitama sõna "enesetõhusus". Me rääkisime sellest pikalt ja laialt. Loengu käigus pidime ka ise mõtlema näite, kuna oleme olnud tõhusad ning mina tõin välja eksamiteks õppimise. See tähendab, et ma suutsin end kehtestada, sain aru, et see on mulle vajalik, õppisin ja olin kohusetundlik. 

Tõin välja ka oma olulised omadused enesetõhususe juures: kindlaks jäämine, lõpuni viimine, kohusetunne, enesekehtestamine, endasse uskumine.

Rusell on välja toonud: selleks, et kogeda enesetõhusust, on olulisel kohal meisterlikkuse kogemine, mis eeldab järjekindlust ja pingutust takistuste ületamisel. (Rusell, 2007)
Seega võin öelda, et olen kogenud enesetõhusust ja meisterlikkust ning see on aidanud mul saavutada edu. Näite abil siis - eksamid said väga edukalt sooritatud tänu enesetõhususe omadustele, mida kasutasin.

Juba loengu jooksul kirjutasin vihikusse sellise lause:

Mulle meeldib rääkida enesetõhususest - kõigil on samasugused mured, kõik pingutavad samamoodi, me kõik võtame riske ja me kõik paneme ennast proovile.

Ma ei mõtle üldse nendele asjadele oma igapäevaelus. Nüüd kui nendel teemadel räägime, siis see on huvitav ja mõistan, et seda on mul vajalik teada.



// Bioloogia annab meile võimed ja meie teeme valikud ning loome psühholoogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised mustrid (Jordi, 2011) ehk konstrueerime bioloogilisteele eeldustele tuginedes oma mina. // 

"Käib töö ja vile koos..."

Tegelikult meie kursus on päris õpihimuline, kuid kui olukord nõuab, st et ei pea vajalikuks üleskirjutamist, siis me mängime nutitelefonidega nagu tänapäeval juba kombeks/harjumuseks on.

Nii me siis mängimegi candy crushi :)

Jaaaaa... kui aega üle jääb, siis piilume ka raamatusse!

Tegelikult asi siiski nii hull pole. Kuid nagu laulusõnad on ... "Käib töö ja vile koos..."

// Õppimine ei seisa muust elust eraldi, vaid õppimine on osalemine. Õppimine ei leia aset siis, kui me jätame muud tegevused kõrvale ja pühendume õppimisele. (Wenger, 2010) //

Õppimine

Õppimine on üks määramatu protsess - elukestev õpe. Selleks, et inimene üldse õppima hakkaks peaks tekkima vastuolu. Vastuolu tekib siis, kui eelnevad teadmised surutakse nurka ning pakutakse välja uus lahendus. See tähendab: kui sa oled õppinud, et baaris käivad klaasid ühe kapi peale, ning mingi hetk öeldakse sulle, et nüüd käivad need klaasid teise kapi peale, siis sul tekib vastuolu ja sa pead suutma kohaneda nüüd uue olukorraga ja õppima neid klaase nüüd sinna teise kapi peale panema. Muidugi võib tekkida ka vastupanu või erinevad kaitsed, et sa ei lase omale seda väljastpoolt tulevat informatsiooni ligi.

Kindlasti on igal inimesel omadused, mis aitavad tal õppimiskäigus olla tõhus. Minu arvates saab enesetõhus olla siis, kui sa oskad asju lõpuni viia, jääd endale kindlaks, suudad olla kohusetundlik, suudad ennast kehtestada ning endasse uskuda. Ma usun, et kõik need omadused aitavad inimesel olla õppimisprotsessis edukas. 

Kogemine on kõiki tunnetustasandeid haarav protsess, mille tulem on kogemus. Minu arvates on kogemus just see, läbi mille me õpime. Kogemus on justkui inimese õppimise keskmes ja väljaspool kogemust ei saagi õppimist toimuda. Täiskasvanu vanuse kasvades suureneb kogemuste arv, mis toetab õppimist ning suurendab võimet leida erinevaid lahendusi.

Õppides suunab iga inimene oma tähelepanu erinevatele asjadele. See kõik oleneb kas või sellest, kus sa istud, milline on valgus või kuidas on ilm akna taga.

// On iseloomulik, et inimesed avaldavad vastupanu, reageerides kas konstruktiivselt või vältivalt. Esimene tähendab seda, et vastuolu aksepteeritakse ja see viib õppimiseni, uute ja keerukamate kognitsioonide ja käitumisteni. Teisalt vältimine on aga kaitsete tekitamine. Vastupanu võib olla väga tugev stiimul, mis konstruktiivses lähenemises eneseteostuse püüdluse ja potentsiaaliga ühildudes paneb inimese pingutama, et leida endale sobivaid alternatiive. (Illeris, 2004) //

Õppimise kogukonnad - kuhu kuulun mina? Kuhu tahaksin kuuluda 5e aasta pärast?

Kogukond on inimeste kooslus, kellel on ühised väärtushinnangud ja huvid, ideoloogia ning eluviis. 

Ühel inimesel võib olla mitu kogukonda. Eelkõige kuulun ma oma perekonda. Perekonda, mis on kodulinnas Valgas (ema, isa ja õde;vanaemad ja vanaisad) ning perekonda, mis on Tallinnas (elukaaslane). Ka mu sõbrad on see kogukond, kuhu ma kuulun ja kust ma saan alati toetust. Samuti kuulun ma nii kooli kui ka töökeskkonda ja juba laiemalt ühiskonda.

Minu arvates oli selline ülesanne väga huvitav. Varem pole ma absoluutselt mõelnud sellele, kuhu ma kuulun ja kuhu ma võiksin kuuluda. See ülesanne pani mind rohkem märkama ja väärtustama neid kogukondi, kuhu ma kuulun.

// Sageli moodustavad kogukonna lähestikku elavad inimesed, siiski alati ei pruugi see nii ka olla. (Maslow) //