Esimesed kokkupuuted andragoogikaga

Olen Tallinna Ülikoolis klassiõpetaja eriala õppiv tudeng Triinu Eglit. Minu õppekava hoomab nii ühte kui teist teemat ning selles blogis/portfoolios räägin ma kõigest, mis on seotud suuremal või vähemal määral andragoogikaga. Minu portfoolio eesmärgiks on märgata, tunnetada ja analüüsida ennast kriitiliselt ning tuua välja oma arenguperspektiivid.

Ülikooli astudes ja oma tunniplaaniga tutvudes, polnud mul õrna aimugi, mida tähendab aine andragoogika. Ja ega ma väga ei uurinud/süvenenud ka, mida see tähendab, kuid kui esimene loeng ära oli, siis oli juba asi veidikene selge. No ütleme nii, et häguselt. Tegelikult ma ei saanud väga midagi aru!

Peale teist loengut oli juba asi tunduvalt parem. Tegime rühmatööd ning tänu sellele mõistsin ka veel põhjalikumalt andragoogika olemust. Muidugi ka kodune töö, kus pidin lugema 30-e leheküljelist materjali - siis ka see aitas mõista, mida see andragoogika endast kujutab.

Aga lähme nüüd asja juurde! Mida see andragoogika siis endast õige ette kujutab?

Andragoogika on kasvatusteaduse haru, mis tegeleb täiskasvanute kasvatamise ja õpetamisega. Ja nii nagu vikipedia ütleb, siis nii ka on. Hehe, seekord viki ei valetagi. Minule meeldib andragoogika definitsioon just sellisel viisil: Andragoogika – ei ole lihtsate retseptide kogum, mida saab kasutada kõikjal ühteviisi, see on pidevalt muutuv ja arenev kunst ja teadus täiskasvanuõppest.

Juba ma tunnen, et ülikool harib mind. Või see, et mina ise harin end õppides. Peale andragoogika mõiste lahtiseletust olen ma pidevalt mõelnud selle sisule ja aina enam olen märganud, kuidas see on kogu aeg minu ümber.

Et blogi näeks veelgi uudsem, huvitavam ja informatiivsem välja, siis mõtlesin iga postituse lõpetada teoreetiku lausega, mis mind kõige enam teatud teema juures paelub. Lisaks olen ma piltide fänn ning usun, et nende lisamine postitustesse annab palju elavama emotsiooni kui lihtsalt harilikku halli teksti lugedes ja vaadates.

ÜLESANNE I

Loe raamatust Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Lk 9-36

Triinu Eglit

1.       Vali tekstist 4 mõistet, mis tunduvad sulle olulised ning pane need kirja koos mõiste selgitusega.

Andragoogika – ei ole lihtsate retseptide kogum, mida saab kasutada kõikjal ühteviisi, see on pidevalt muutuv ja arenev kunst  ja teadus täiskasvanuõppest.

Õppija – on sõltuv teistest inimestest ega tee oma valikuid ise. Õpetaja otsustab, kuna ja mida tuleb õppida ning õpilane järgib seda alandlikult.  

Pedagoogika- kogum, mis annab meetodeid laste ja noorte õpetamiseks.

SCUTREA- organisatsioon, mis esindab täiskasvanuõpet ja täiskasvanuhariduse uuringuid ülikooli tasandil.

2.       Too välja 3 olulist teoreetikut või sündmust, mis andragoogika kujunemisel on tähtsad.

Malcolm S. Knowles – Üks maailma juhtivamaid teoreetikuid täiskasvanuhariduse valdkonnas. Ta on kaasaaja andragoogika ja täiskasvanuhariduse teooria rajaja. (1935-1980, Ameerika)

A.W. Diesterweg – Saksa teadlane, kes hakkas kasutama terminit „sotsiaalpedagoogika“, mis tegeles kõikide erinevate õppevaldkondadega väljaspool kooli. See termin hõlmas ka täiskasvanuid, kes olid jätnud kooli pooleli ja tahtsid hiljem seda jätkata. ( 19.saj., Saksamaa)

E. Rosenstock, F. Poggeler, K. G. Fisher, C. A. Werner – Saksa koolkond, kes oma tegevusega pani aluse andragoogika konseptsioonile.

3.       Too välja 2 küsimust, mis sul lugedes tekkisid ja mille üle soovid arutada.

Miks ei suuda teoreetikud ühtset andragoogika seletust leida? Miks ei saa andragoogikat kasutada ühteviisi?

Miks on andragoogika Eestis lähtunud eelkõige Malcolm. S. Knowles’i  teoreetilistest mõtetest?

4.       Too välja 1 üllatust tekitanud mõte tekstist.

Andragoogika termin kadus sajandiks käibelt.

// Andragoogika on mittemeditsiiniline ravi, mis on seotud täiskasvanud inimeste nõustamisega läbi nende (ümber)õpetamise. (H.Hanselmann.Andragogik, Wesen, möglichkeit, Grenzen der Erwachsenenbildung.) //

Milline õppija ma olen? Kuidas ma olen kujunenud?

Me kõik tuleme siia ilma ühtemoodi, kuid see, mis meist edasi saab on meie vastutajate ja hiljem ka meie endi otsustada. Kes mis tingimustes elab, keda kuidas õpetatakse – see kõik tuleb mingil määral kodust ja ümbritsevast keskkonnast. Minu arvates sõltub väga palju kasvatusest, just sellest, kuidas vanemad last üles kasvatavad.

Väikse lapsena võis mu ema sõnul mind pidada väga sõnakuulelikuks lapseks. Väiksed lapsed just nii õpivadki, kui neid suunatakse ja vajadusel ka noomitakse. Õppisin sellest, kui öeldi, mida võib teha ja mida mitte.

Teismelise ikka jõudes haarasid mind aga tugevamad jõud ja enam polnud sõnakuulelikust lapsest juttugi. Uksed paukusid, hääletoon valjenes ja ööd pikenesid. Muidugi korduvalt keelati ja pakuti lahendusi välja, kuidas kõik oleks rahul kõigega. Ajapikku jõudsin ma järeldusele ning sain aru ja õppisin, et vanemad hoolivad oma lastest, mu silmaring laienes ja ma hakkasin rohkem aru saama ja mõistma.

Koolis olen ma olnud siiski väga eeskujulik õpilane. Kuigi olen aastaid tegelenud tohutult paljude huvialadega, siis on mind ikka tagant jälitanud kohusetunne, mis on mind sundinud kõiki koduseid töid ära tegema. Ma usun, et inimene õpib kogu elu – nagu ütlevad ka laulusõnad. Selleks aga, et õppida, tuleb analüüsida end ja enda vigu.

Ma käin ka tööl ja iga töö nõuab õppimist ja pidevat arenemist. Minu töö juures loevad paljuski kogemused. Töötan klienditeenindajana ja kuna teenuste pakkumise hulk on peaaegu piiritu, siis nende õppimine nõuab aega ja harjumist ning läbi teiste (kogenumate) õppimist.

Kui läheneda Illeris'i teooriate poole, siis võib järeldada et minu eluaastate alguses toimus mehaaniline õppimine - millegi uue õppimine, mis ei seostu varasemate teadmistega ning juba koolieas toimus assimilatiivne õppimine, kus minu olemasolevaid teadmiseid/mustreid täiendati. (Illeris, 2003)

Praeguseks eluperioodiks on kindlasti minu jaoks esikohal õppimine(karjääriredelil tõusmine), kuna õpin just täpselt seda eriala, mis on seotud minu tulevikuplaanidega. Tänu sellele on õppimine ka palju huvitavam ja väärtuslikum.



// Õppimine on loomulik elu osa, milles inimene on ka loomuomaselt hea. Õppimine on oma olemuselt sotsiaalne fenomen, milles peegeldub meie endi sügav sotsiaalne inimloomus. (Wenger, 2010) //

Enesetõhusus

Neljapäeval keerles meie jutt Andragoogika loengus ümber ÕPPIMISE. Me rääkisime, et õppimisega on seotud järgmised punktid: tähelepanu, vastupanu, vastuolu, enesetõhusus, kohanemine, kaitsed, kogemus, inimene, tasand, protsess, määramatus. Kõige enam jahmatas mind juba sellest loengust eelmises loengus see, et õppimisfunktsiooni algatab VASTUOLU. See on tegelikult päris loogiline, kuid paljud meie seast pole sellele kunagi niimoodi lähenenud, ka mina mitte. Seda võib siis seletada nii, et kui sa oled näiteks mingi tegevuse enda jaoks ära õppinud ning peaksid kunagi kogema, et see tegevus käib hoopis teistmoodi, siis tekibki vastuolu - pead hakkama õppima uuesti ja uut moodi sellises olukorras tegutsema ja käituma.

Nüüd aga 19.oktoobri loengu juurde tagasi. Kõige enam jäi mul kõrvu kummitama sõna "enesetõhusus". Me rääkisime sellest pikalt ja laialt. Loengu käigus pidime ka ise mõtlema näite, kuna oleme olnud tõhusad ning mina tõin välja eksamiteks õppimise. See tähendab, et ma suutsin end kehtestada, sain aru, et see on mulle vajalik, õppisin ja olin kohusetundlik. 

Tõin välja ka oma olulised omadused enesetõhususe juures: kindlaks jäämine, lõpuni viimine, kohusetunne, enesekehtestamine, endasse uskumine.

Rusell on välja toonud: selleks, et kogeda enesetõhusust, on olulisel kohal meisterlikkuse kogemine, mis eeldab järjekindlust ja pingutust takistuste ületamisel. (Rusell, 2007)
Seega võin öelda, et olen kogenud enesetõhusust ja meisterlikkust ning see on aidanud mul saavutada edu. Näite abil siis - eksamid said väga edukalt sooritatud tänu enesetõhususe omadustele, mida kasutasin.

Juba loengu jooksul kirjutasin vihikusse sellise lause:

Mulle meeldib rääkida enesetõhususest - kõigil on samasugused mured, kõik pingutavad samamoodi, me kõik võtame riske ja me kõik paneme ennast proovile.

Ma ei mõtle üldse nendele asjadele oma igapäevaelus. Nüüd kui nendel teemadel räägime, siis see on huvitav ja mõistan, et seda on mul vajalik teada.



// Bioloogia annab meile võimed ja meie teeme valikud ning loome psühholoogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised mustrid (Jordi, 2011) ehk konstrueerime bioloogilisteele eeldustele tuginedes oma mina. // 

"Käib töö ja vile koos..."

Tegelikult meie kursus on päris õpihimuline, kuid kui olukord nõuab, st et ei pea vajalikuks üleskirjutamist, siis me mängime nutitelefonidega nagu tänapäeval juba kombeks/harjumuseks on.

Nii me siis mängimegi candy crushi :)

Jaaaaa... kui aega üle jääb, siis piilume ka raamatusse!

Tegelikult asi siiski nii hull pole. Kuid nagu laulusõnad on ... "Käib töö ja vile koos..."

// Õppimine ei seisa muust elust eraldi, vaid õppimine on osalemine. Õppimine ei leia aset siis, kui me jätame muud tegevused kõrvale ja pühendume õppimisele. (Wenger, 2010) //

Õppimine

Õppimine on üks määramatu protsess - elukestev õpe. Selleks, et inimene üldse õppima hakkaks peaks tekkima vastuolu. Vastuolu tekib siis, kui eelnevad teadmised surutakse nurka ning pakutakse välja uus lahendus. See tähendab: kui sa oled õppinud, et baaris käivad klaasid ühe kapi peale, ning mingi hetk öeldakse sulle, et nüüd käivad need klaasid teise kapi peale, siis sul tekib vastuolu ja sa pead suutma kohaneda nüüd uue olukorraga ja õppima neid klaase nüüd sinna teise kapi peale panema. Muidugi võib tekkida ka vastupanu või erinevad kaitsed, et sa ei lase omale seda väljastpoolt tulevat informatsiooni ligi.

Kindlasti on igal inimesel omadused, mis aitavad tal õppimiskäigus olla tõhus. Minu arvates saab enesetõhus olla siis, kui sa oskad asju lõpuni viia, jääd endale kindlaks, suudad olla kohusetundlik, suudad ennast kehtestada ning endasse uskuda. Ma usun, et kõik need omadused aitavad inimesel olla õppimisprotsessis edukas. 

Kogemine on kõiki tunnetustasandeid haarav protsess, mille tulem on kogemus. Minu arvates on kogemus just see, läbi mille me õpime. Kogemus on justkui inimese õppimise keskmes ja väljaspool kogemust ei saagi õppimist toimuda. Täiskasvanu vanuse kasvades suureneb kogemuste arv, mis toetab õppimist ning suurendab võimet leida erinevaid lahendusi.

Õppides suunab iga inimene oma tähelepanu erinevatele asjadele. See kõik oleneb kas või sellest, kus sa istud, milline on valgus või kuidas on ilm akna taga.

// On iseloomulik, et inimesed avaldavad vastupanu, reageerides kas konstruktiivselt või vältivalt. Esimene tähendab seda, et vastuolu aksepteeritakse ja see viib õppimiseni, uute ja keerukamate kognitsioonide ja käitumisteni. Teisalt vältimine on aga kaitsete tekitamine. Vastupanu võib olla väga tugev stiimul, mis konstruktiivses lähenemises eneseteostuse püüdluse ja potentsiaaliga ühildudes paneb inimese pingutama, et leida endale sobivaid alternatiive. (Illeris, 2004) //

Õppimise kogukonnad - kuhu kuulun mina? Kuhu tahaksin kuuluda 5e aasta pärast?

Kogukond on inimeste kooslus, kellel on ühised väärtushinnangud ja huvid, ideoloogia ning eluviis. 

Ühel inimesel võib olla mitu kogukonda. Eelkõige kuulun ma oma perekonda. Perekonda, mis on kodulinnas Valgas (ema, isa ja õde;vanaemad ja vanaisad) ning perekonda, mis on Tallinnas (elukaaslane). Ka mu sõbrad on see kogukond, kuhu ma kuulun ja kust ma saan alati toetust. Samuti kuulun ma nii kooli kui ka töökeskkonda ja juba laiemalt ühiskonda.

Minu arvates oli selline ülesanne väga huvitav. Varem pole ma absoluutselt mõelnud sellele, kuhu ma kuulun ja kuhu ma võiksin kuuluda. See ülesanne pani mind rohkem märkama ja väärtustama neid kogukondi, kuhu ma kuulun.

// Sageli moodustavad kogukonna lähestikku elavad inimesed, siiski alati ei pruugi see nii ka olla. (Maslow) //

Andragoogika II - SÕNARAAMAT "Täiskasvanu kujunemine enesearengu subjektiks"

A

Aktiivsus- Subjektsuse fundamentaalne omadus. Aktiivsus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses.


E

Enesearendamine – inimene etendab ise aktiivset rolli. Ta juhib oma arengut ja püüdleb ideaalse mina poole. Indiviid osaleb enda arengus õppimise kaudu, mida  käsitletakse inimese põhivajadusena, mille rahuldamiseks on ta elukestvalt võimeline.

Enesearengu subjektiks kujunemise eeldused - vabadus, tunnustus, ülesannete vastavus arengutasemele, situatsioon ehk psüühiline keskkond, kompetentsus ning vajadust olla asjatundja. (Enesearengu subjektiks kujunemist toetab isiksuse areng).

Enesearengu subjekti tunnused - autonoomsus, vastutustunne ning kriitiline iseseisev mõtlemine. Oma arengu subjektiks olevat inimest iseloomustavad adekvaatne enese- ning rühmatunnetus (enda koha ja rolli teadvustamine suhetes “mina” ning “teised”) ja teadmised enesejuhtimisest ning individuaalse elustiili kujundamisest. Enesearengu subjektile on omane adekvaatne situatsioonitunnetus, olukorrale vastav käitumine ning teadlike otsuste langetamine. Selline indiviid naudib ühistegevust; tal on kõrge tolerantsus sotsiaalse stressi suhtes. Enesearengu subjekt on sotsiaalselt terve ning suudab adekvaatselt tunnetada ja toimida, sh. otsustada ning vastutada nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elusfääris. Ta on võimeline ja valmis sotsiaalseks interaktsiooniks, säilitades sealjuures sõltumatuse ning iseseisva mõtlemisvõime.

Enesehinnang - kujuneb kogu elu vältel, võrreldes pidevalt oma tegelikku tegevust ja käitumist vastavate ideaalidega. Kaasaegses komplitseeritud ühiskonnas tagab inimese väärika toimetuleku eelkõige tema adekvaatne ning positiivne enesehinnang, mis väljendab austavat suhtumist iseendasse. Arenenud enesehinnang on tähtis aktiivsuse moraalne stiimul, mis juhib indiviidi käitumist ja kindlustab seose ümbritseva keskkonnaga. Enesehinnangust sõltub olulisel määral inimese valmidus omaks võtta enda elu juhtiva subjekti positsioon.

Enesejuhitavus - teadlikkus oma ressurssidest ja suutlikkus neid reguleerida. Viimast peetakse tänapäeva muutusterohkes maailmas üheks peamiseks elukvaliteeti määravaks teguriks. (täiskasvanu arengu ideaal). Ennastjuhtivat täiskasvanut iseloomustatakse järgmiste tunnustega: iseenda ja ümbruskonna teadvustamine, enda tajumine iseennast ning sündmusi mojutavana, kohanemis- , otsustus-, valiku-, enesealgatus- ja vastutusvoimelisus, iseseisvus,

motiveeritus, usk enda võimetesse ning nende kasutamine, avatus uutele kogemustele ja pidev oma tegutsemise reflekteerimine.

Enesekujutlus - minapilt on suhteliselt püsiv kontseptsioon iseendast, millele inimene tugineb, olles ühiskonnas aktiivne. See on identsuse struktuuri kõige isiksuslikum osa.

Enesemääratlemine - aktualiseerimine, on inimese võime olla vaba: iseseisvalt suhtuda, eelistada, valivalt toimida. Samuti on vajadus teada oma võimalusi ja suutlikkust. Eneseteadvus, -tunnetus ja -hinnang on aluseks enesemääratlemisele.  Enesemääratlusest lähtuv käitumine on tahteline, mis tähendab, et indiviid ei vaja selleks nõudmisi, kitsendusi, aitamist ega vahendamist, vaid ta motiveerib ise oma tegevust. Enesemääratlemine on inimese kõrgeim vajadus, mille rahuldamisele indiviid pürgib oma arengus.

Enesereflekteerimine – iseenda ning oma käitumise teadvustamine. Eneserefleksiooni aktis ollakse korraga nii oma olemasolust teadlik subjekt kui ka ennast kõrvalt jälgiv objekt Enesereflekteerimise läbi saab inimene uut informatsiooni oma mina kohta, talle avanevad uued perspektiivid enda käitumise vaatlemiseks. Eneserefleksiooni õnnestumine eeldab soovi muutuda ja areneda, oskust näha probleeme, võimet imestada, suutlikkust taluda ebakindlust, oskust eralduda hetkeolukorrast ning vaadelda ennast väljastpoolt.

Eneseteadvuse tasandid:

Kognitiivne tasand - teadmised enda kohta, kujutlus oma mõtlemisest.

Hinnanguline tasand - mina-ideaali olemasolu, oma väärtuse ja väärikuse tunnetamine.
Regulatiivne tasand - võime jälgida iseenda käitumist, analüüsida, hinnata ja teha õigeid valikuid, edu taotlus.
Energeetiline tasand - eneseteostus, enda realiseerimine tegevuses.

Eneseteostus - osata arendada kõiki võimeid sel moel, et mina säilib ja rikastub.

Enesetunnetus - oma sisemaailma (mina) tunnetamine ja tegude hindamine, eeldades võimet oma mina ümbritsevast maailmast eristada ning enda tegevust analüüsida. Oma mina tunnetades inimene teadvustab iseennast. Tunnetuse kujunemine toimub refleksiooniprotsessis ühes teadvuse arenemisega.

 

I

Identiteedikriis -  ei osata endale aru anda, mille nimel aktiivsed ollakse; inimestest on saanud vahendid, kes ei kuulu iseenese juurde. 

Identiteet -  omaduste hulk, mis teevad objekti unikaalseks võrreldes teiste objektidega. Samuti saab identiteeti käsitleda kui teadmist endast sotsiaalsetes olukordades ja suhetes. See on omaduste hulk, mis võimaldavad objekti käsitleda unikaalsena võrreldes teiste objektidega. Näiteks kuulumine rahvusesse, vähemusgruppi, teatud kollektiivi, rahvatantsuansamblisse, mudellennundusringi, käsitöö klubisse, vms. Tavaliselt on identiteedi teadvustamine vajalik mingi ressursi kasutamiseks, näiteks toetuse saamiseks, poest alkoholi ostmiseks, klubisse sissepääsemiseks.

Identsus - samasus, mis võimaldab olla küps täiskasvanu.

Indiviidi ressursid - kaasasündinud ja omandatud psühhofüsioloogilised omadused, mis saades isiksusliku tähenduse, kujunevad isiksuslikeks ressurssideks.

Isiksus - terviklik süsteem, inimindiviidi psüühiliste omaduste struktuur, mis võimaldab tal täita oma ühiskondlikke funktsioone, eristab teda ümbritsevast keskkonnast, aitab tal tunnetada end ühtse tervikuna, tegutseda tal vastavalt oma vaadetele ja veendumustele,

moraalinõuetele ja hinnangutele, teadlikult püstitatud eesmärkidele ja vastuvõetud otsustele.

Isiksuse aktiivsus enda arendamisel - õppija muutub tegutsevast inimesest uurivaks ja tähelepanekuid tegevaks ning intuitiivsest tajujast arusaajaks ja analüüsijaks. Oma arengus pidev osalemine eeldab indiviidilt iseseisvat mõtlemist, teadlike valikute ja otsuste langetamist ning aktiivset uute teadmiste loomist. (Suutlikud elukestvalt arenema ja oma  arenguprotsessi juhtima on ainult subjektina toimivad indiviidid).

  

Isiksuse tunnused – süsteemsuse ning terviklikkuse määrab eneseteadvus, mis on psüühiliste protsesside kompleks, mille abil inimene teadvustab ennast tegevuse subjektina. Isiksus on indiviidi sotsiaalne kvaliteet, mis väljendub inimestevahelises suhtlemises ja võimaldab indiviidil olla sotsiaalselt efektiivne. Isiksus saab avalduda vaid teadliku ning ühiskondlikult vastutava subjektina toimimise läbi.

Isiksuslik identsus - ühiskonna ootustele vastamise alusel loodud nägemus iseendast, mis teeb inimesest “mina ise”, mitte “ühe neist”. Isiksuslik identsus kujuneb kiiremini kui sotsiaalne identsus ning samuti on see ebastabiilsem, kuna indiviid pidevalt muutub igapäevaste kogemuste tulemusena.

Isiksuslikud ressursid - eelduseks subjektsusele, kuid nendest ei piisa viimase kujunemiseks.

M

Mina - arusaamine endast kui isiksusest, iseenese tunnetamine, mõistmine, et ollakse just “mina ise“. Mina kui mõtlev, tunnetav ja tahtev olend. Mina kui isiksuse käitumist määrava olendi ülesandeks on indiviidi elu mõtestamine ning eesmärgiks selle mõtestatuna kogemine. Mina isiksuse mudelina moodustub omavahel kombineerunud mõtlemisharjumustest, eelarvamustest, stereotüüpidest, hoiakutest, uskumustest ja väärtushinnangutest. Mõistega “mina” liituvad terminid “minapilt” ja “minakäsitus.

Mina-identsus - on võime tegutseda mitmesugustes situatsioonides olukorrale vastavalt, oskus vajalikul hetkel esile tuua erinevaid identsuse aspekte, mis tasakaalustab indiviidi enda ja teiste inimeste ootusi.

Minakäsitus – kontseptsioon, mis on välja kujunenud nägemus iseendast ja oma mina seotusest keskkonnaga, sisaldades nii indiviidi reaalset mina kui ka ideaalmina, mille poole pidevalt püüeldakse. Minakäsitus vahendab inimese ja keskkonna suhet, olles keskne tegur, mis mõjutab indiviidi hoiakuid, faktide interpretatsioone, mäluprotsesse, enesele seatud eesmärke, interpersonaalset interaktsiooni ning tegevuste valikut.

Minapilt - aluseks inimese tegutsemisele ja interaktsioonile ühiskonnas, väljendades seda, kuidas indiviid ennast kirjeldab, hindab ning kuhu ta pürgib. Minapilt on osa isiksuse minakäsitusest.

Motivatsioon - indiviidi sisemusest tulenev mõju. See on inimesele iseloomulik jõud, mis avab piiramatud arenguvõimalused. Motivatsiooni allikaks on inimese usk oma suutlikkusse saavutada eesmärk. Eesmärkide läbi võetakse vastutus enda tegevuse eest ning nende saavutamine kasvatab usku oma võimetesse. Motivatsioon määrab tegevuse eesmärgid nii, et viimased väljenduvad indiviidile tema enda soovidena.

P

Primaarne sotsialiseerumine - alus sekundaarsele sotsialiseerumisele, mille käigus inimene muutub ühiskonnast tulenevate survete passiivsest vastuvõtjast ümbritsevale sotsiaalsele keskkonnale aktiivseks mõjuavaldajaks.

R

Refleksioon - tagab sõltumatuse iseseisvaks tegutsemiseks ning kontrolliks, võimaldades mõista oma tegevust erinevates seostes, seda planeerida, määratleda, kõrvalt jälgida ja iseendalt õppida. Refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Refleksioon võimaldab saada teadlikuks oma

subjektsusest, kogeda end mõtleva, arutleva ning hinnanguid andva isiksusena.

S

Sekundaarne sotsialiseerumine - indiviidi kujunemine ühiskonda mõjutavaks ning selles muutusi ellukutsuvaks subjektiks.

Sotsiaalne identsus - kujuneb ühiskonna ootustest indiviidile ja viimase reageerimisest neile, erinevate rollide täitmisest mitmesugustes situatsioonides, vanematelt ja teistelt lähedastelt ning erinevatest eluolukordadest õpitu põhjal.

Sotsiaalne tervis - inimese täisväärtusliku tegevuse aluseks, väljendudes emotsionaalses tasakaalus ja psüühilises ning füüsilises küpsuses.

Sotsialiseerumine - elukestev protsess. Esmase sotsialiseerumise käigus kujuneb indiviid ümbritseva keskkonna mõjul ühiskonnaliikmeks. See tähendab, et ta interioriseerib kultuuri ehk võtab omaks sotsiaalse keskkonna teadmiste, väärtuste ja uskumuste süsteemi. Olulisteks surveteguriteks ühiskonda sissekasvamisel peetakse selliseid sotsiaal-kultuurilisi faktoreid nagu ühiskonnas valitsevad kasvatuspõhimotted, eetilised ja esteetilised hinnangud, traditsioonid, religioon jne. Sotsialiseerumisel avaldab indiviidile sotsiaalsest makrokeskkonnast intensiivsemat mõju sotsiaalne mikrokeskkond ehk inimese lähiümbrus– eakaaslaste grupid, kool, töökollektiiv ning eelkõige perekond. Sotsialiseerumisel etendavad olulist osa ka nn. pöördepunktid indiviidi elus, näiteks abiellumine, uue töökoha leidmine, kolimine, lähedase surm jms. Lisaks eelmainitud teguritele mõjutavad isiksuse arengut sotsialiseerumisprotsessis pärilikud faktorid ning sünnipärased eeldused (andekus, iseloom, temperament jne).

Subjekt - indiviid, kes lisaks tegutsemisele teadvustab ja tunnetab subjektina käitumise vajadust ning vastutab enda käitumise eest. Subjektile omane teadlik aktiivsus ilmneb suhtlemise ja selle osapoolte vastastikuse mõjutamise kaudu ning avaldub töö, loomingu ja probleemide lahendamise läbi. Mida rohkem pakub keskkond inimesele iseseisvaid otsuseid ning valikuid eeldavaid probleemsituatsioone, seda enam kujuneb välja indiviidi aktiivne eluhoiak ja nõudlikkus iseenda suhtes. Subjektile on iseloomulik isiklike kogemuste analüüsimine ja ümbertöötlemine, mis leiab aset refleksiooni kaudu ning milleks indiviid saavutab küpsuse täiskasvanuna.

Subjekt ja kogemus - Subjekt on enda kogemusele avatud ja viimast produktiivselt  ümbertöötlev. Subjekti kogemus on alati unikaalne ning mida pikem on olnud indiviidi eluiga, seda enam on tal ainulaadseid kogemusi, mis suurendavad tema kui subjekti unikaalsust. Eelnevate kogemuste läbitöötamine on aluseks edasise tegevuse juhtimisele ja avatusele uuteks kogemusteks. Kogemuste analüüsimine ning mõtestamine leiab aset refleksiooni kaudu. Kogemuste tõlgendamist ja ümbertöötlemist reflekteerimisprotsessis ning selle seotust täiskasvanu arenguga on põhjalikult käsitlenud J. Mezirow. Tema teooria kohaselt on tarve mõista oma kogemust üheks inimese põhivajaduseks. Oma kogemuste läbitöötamine rikastab indiviidi sisemaailma ning toetab tema potentsiaali rakendamist ja arendamist. Mida rohkem on inimesel mõtestatud kogemusi, seda ainulaadsem on ta subjektina.

Subjektiks kujunemist toetavad isiksuslikud ressursid - aktiivsus, loogilisus, tasakaalukus, tahtelisus, konstruktiivsus, tolerantsus jne.

Subjektsus - suutlikkus enda elu kujundada, mõtestada ning samuti selle eest vastutada. Indiviidilt oodatakse tegutsemist aktiivselt ühiskonnaprotsessides osaleva, tulevikku kujundava ja vastutustundliku kodanikuna. Inimese toimetulek kaasaegses maailmas sõltub tema aktiivsusest õppijana, valmisolekust õpisituatsioonis näha endas subjekti, aktiivset ning vastutavat mina. Subjekti mõiste on leidnud kasutust erinevates teadusharudes, näiteks filosoofias, psühholoogias, sotsioloogias, kasvatusteaduses, ka filoloogias. Kõige laiemas plaanis defineeritakse subjekti keskkonnas aktiivselt tegutseva, teadvust, tunnetust, tahet, vajadusi ja eesmärke omava indiviidi või rühmana. Andragoogikas on subjekt üheks põhimõisteks, mida käsitletakse kui teadvustatud aktiivsuse kandjat, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima.

Subjektsus ja aktiivsus - subjektsuse fundamentaalne omadus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses. Subjektsuse ja seega samuti aktiivsusega kaasneb oma otsuste ning käitumise eest vastutamine.

Subjektsuse kesksed tegurid - võimelisus ja valmisolek.

T

Teadvus - inimese üks tähtsamaid tunnuseid, mis võimaldab tal käituda ja tegutseda arukalt, tunnetada nii välismaailma kui ka iseennast. Arenemise ning sellega kaasneva pideva eneserefleksiooni läbi kujuneb eneseteadvus, millel põhineb indiviidi suutlikkus kanda vastutust enda ja ümbritseva keskkonna eest.

V

Vabadus- Võimalus iseseisvalt mõelda ning tegutseda. Vabadusega kaasneb alati vastutus, mistõttu on subjektile omane vastutusvõimelisus vabale inimesele iseloomulik tunnus. Vabana on võimalik elada ainult siis, kui õpitakse end pidama subjektiks ja toimima kui subjekt.
Vastutustunne - humaanse eetika põhikomponent, mida peetakse üheks täiskasvanulikkuse kriteeriumiks, mille kaudu väljendub, kuivõrd inimene teadvustab iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Vastutustunne näitab ka indiviidi võimelisust ja valmisolekut otsustada oma käitumise mõju ning tähtsuse üle.

Võimelisus- Selle realiseerimises seisneb indiviidi valmisolek. Võimelisus ja valmisolek on subjektsuse kesksed tegurid. Niisiis inimeses olemasolevad ressursid avalduvad väärtusena vaid juhul, kui kasvatustegelikkus võimaldab indiviidil neid kasutada. Reguleerides ise oma isiksuslike ressursside realiseerimist, kujundab inimene enda subjektsust.

Õ

Õppimine – inimese pidev personaalne, professionaalne ning sotsiaalne areng suurendamaks nii üksikisikute kui kogu ühiskonna heaolu. Õppimisega kaasneb inimese käitumise muutumine, isiksuse olemuse kvalitatiivne teisenemine. Õppimise läbi kujunevad indiviidi maailmanägemus ja ellusuhtumine ning kasvavad tema tegutsemisvõimelisus ja –valmidus. Õppimine on sisuka elu peamiseks aluseks, mis kindlustab arengu või elu adekvaatsuse, vaatamata elueale. Õppimist käsitletakse iseendaks kujunemise protsessina, mis toimub, otsides vastuseid sotsiaalsetele subjektidele eksistentsiaalse tähendusega küsimustele “kes ma olen?”, “mida ma tahan?” ning “mida ma võin ja suudan?”

Allikad:

Kadde, L. (2002). Koolitusmaterjal. Täiskasvanu kujunemine enesearengu subjektiks. Tallinn.

Illustreerivad pildid: www.google.com