Andragoogika II - SÕNARAAMAT "Täiskasvanu kujunemine enesearengu subjektiks"

A

Aktiivsus- Subjektsuse fundamentaalne omadus. Aktiivsus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses.


E

Enesearendamine – inimene etendab ise aktiivset rolli. Ta juhib oma arengut ja püüdleb ideaalse mina poole. Indiviid osaleb enda arengus õppimise kaudu, mida  käsitletakse inimese põhivajadusena, mille rahuldamiseks on ta elukestvalt võimeline.

Enesearengu subjektiks kujunemise eeldused - vabadus, tunnustus, ülesannete vastavus arengutasemele, situatsioon ehk psüühiline keskkond, kompetentsus ning vajadust olla asjatundja. (Enesearengu subjektiks kujunemist toetab isiksuse areng).

Enesearengu subjekti tunnused - autonoomsus, vastutustunne ning kriitiline iseseisev mõtlemine. Oma arengu subjektiks olevat inimest iseloomustavad adekvaatne enese- ning rühmatunnetus (enda koha ja rolli teadvustamine suhetes “mina” ning “teised”) ja teadmised enesejuhtimisest ning individuaalse elustiili kujundamisest. Enesearengu subjektile on omane adekvaatne situatsioonitunnetus, olukorrale vastav käitumine ning teadlike otsuste langetamine. Selline indiviid naudib ühistegevust; tal on kõrge tolerantsus sotsiaalse stressi suhtes. Enesearengu subjekt on sotsiaalselt terve ning suudab adekvaatselt tunnetada ja toimida, sh. otsustada ning vastutada nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elusfääris. Ta on võimeline ja valmis sotsiaalseks interaktsiooniks, säilitades sealjuures sõltumatuse ning iseseisva mõtlemisvõime.

Enesehinnang - kujuneb kogu elu vältel, võrreldes pidevalt oma tegelikku tegevust ja käitumist vastavate ideaalidega. Kaasaegses komplitseeritud ühiskonnas tagab inimese väärika toimetuleku eelkõige tema adekvaatne ning positiivne enesehinnang, mis väljendab austavat suhtumist iseendasse. Arenenud enesehinnang on tähtis aktiivsuse moraalne stiimul, mis juhib indiviidi käitumist ja kindlustab seose ümbritseva keskkonnaga. Enesehinnangust sõltub olulisel määral inimese valmidus omaks võtta enda elu juhtiva subjekti positsioon.

Enesejuhitavus - teadlikkus oma ressurssidest ja suutlikkus neid reguleerida. Viimast peetakse tänapäeva muutusterohkes maailmas üheks peamiseks elukvaliteeti määravaks teguriks. (täiskasvanu arengu ideaal). Ennastjuhtivat täiskasvanut iseloomustatakse järgmiste tunnustega: iseenda ja ümbruskonna teadvustamine, enda tajumine iseennast ning sündmusi mojutavana, kohanemis- , otsustus-, valiku-, enesealgatus- ja vastutusvoimelisus, iseseisvus,

motiveeritus, usk enda võimetesse ning nende kasutamine, avatus uutele kogemustele ja pidev oma tegutsemise reflekteerimine.

Enesekujutlus - minapilt on suhteliselt püsiv kontseptsioon iseendast, millele inimene tugineb, olles ühiskonnas aktiivne. See on identsuse struktuuri kõige isiksuslikum osa.

Enesemääratlemine - aktualiseerimine, on inimese võime olla vaba: iseseisvalt suhtuda, eelistada, valivalt toimida. Samuti on vajadus teada oma võimalusi ja suutlikkust. Eneseteadvus, -tunnetus ja -hinnang on aluseks enesemääratlemisele.  Enesemääratlusest lähtuv käitumine on tahteline, mis tähendab, et indiviid ei vaja selleks nõudmisi, kitsendusi, aitamist ega vahendamist, vaid ta motiveerib ise oma tegevust. Enesemääratlemine on inimese kõrgeim vajadus, mille rahuldamisele indiviid pürgib oma arengus.

Enesereflekteerimine – iseenda ning oma käitumise teadvustamine. Eneserefleksiooni aktis ollakse korraga nii oma olemasolust teadlik subjekt kui ka ennast kõrvalt jälgiv objekt Enesereflekteerimise läbi saab inimene uut informatsiooni oma mina kohta, talle avanevad uued perspektiivid enda käitumise vaatlemiseks. Eneserefleksiooni õnnestumine eeldab soovi muutuda ja areneda, oskust näha probleeme, võimet imestada, suutlikkust taluda ebakindlust, oskust eralduda hetkeolukorrast ning vaadelda ennast väljastpoolt.

Eneseteadvuse tasandid:

Kognitiivne tasand - teadmised enda kohta, kujutlus oma mõtlemisest.

Hinnanguline tasand - mina-ideaali olemasolu, oma väärtuse ja väärikuse tunnetamine.
Regulatiivne tasand - võime jälgida iseenda käitumist, analüüsida, hinnata ja teha õigeid valikuid, edu taotlus.
Energeetiline tasand - eneseteostus, enda realiseerimine tegevuses.

Eneseteostus - osata arendada kõiki võimeid sel moel, et mina säilib ja rikastub.

Enesetunnetus - oma sisemaailma (mina) tunnetamine ja tegude hindamine, eeldades võimet oma mina ümbritsevast maailmast eristada ning enda tegevust analüüsida. Oma mina tunnetades inimene teadvustab iseennast. Tunnetuse kujunemine toimub refleksiooniprotsessis ühes teadvuse arenemisega.

 

I

Identiteedikriis -  ei osata endale aru anda, mille nimel aktiivsed ollakse; inimestest on saanud vahendid, kes ei kuulu iseenese juurde. 

Identiteet -  omaduste hulk, mis teevad objekti unikaalseks võrreldes teiste objektidega. Samuti saab identiteeti käsitleda kui teadmist endast sotsiaalsetes olukordades ja suhetes. See on omaduste hulk, mis võimaldavad objekti käsitleda unikaalsena võrreldes teiste objektidega. Näiteks kuulumine rahvusesse, vähemusgruppi, teatud kollektiivi, rahvatantsuansamblisse, mudellennundusringi, käsitöö klubisse, vms. Tavaliselt on identiteedi teadvustamine vajalik mingi ressursi kasutamiseks, näiteks toetuse saamiseks, poest alkoholi ostmiseks, klubisse sissepääsemiseks.

Identsus - samasus, mis võimaldab olla küps täiskasvanu.

Indiviidi ressursid - kaasasündinud ja omandatud psühhofüsioloogilised omadused, mis saades isiksusliku tähenduse, kujunevad isiksuslikeks ressurssideks.

Isiksus - terviklik süsteem, inimindiviidi psüühiliste omaduste struktuur, mis võimaldab tal täita oma ühiskondlikke funktsioone, eristab teda ümbritsevast keskkonnast, aitab tal tunnetada end ühtse tervikuna, tegutseda tal vastavalt oma vaadetele ja veendumustele,

moraalinõuetele ja hinnangutele, teadlikult püstitatud eesmärkidele ja vastuvõetud otsustele.

Isiksuse aktiivsus enda arendamisel - õppija muutub tegutsevast inimesest uurivaks ja tähelepanekuid tegevaks ning intuitiivsest tajujast arusaajaks ja analüüsijaks. Oma arengus pidev osalemine eeldab indiviidilt iseseisvat mõtlemist, teadlike valikute ja otsuste langetamist ning aktiivset uute teadmiste loomist. (Suutlikud elukestvalt arenema ja oma  arenguprotsessi juhtima on ainult subjektina toimivad indiviidid).

  

Isiksuse tunnused – süsteemsuse ning terviklikkuse määrab eneseteadvus, mis on psüühiliste protsesside kompleks, mille abil inimene teadvustab ennast tegevuse subjektina. Isiksus on indiviidi sotsiaalne kvaliteet, mis väljendub inimestevahelises suhtlemises ja võimaldab indiviidil olla sotsiaalselt efektiivne. Isiksus saab avalduda vaid teadliku ning ühiskondlikult vastutava subjektina toimimise läbi.

Isiksuslik identsus - ühiskonna ootustele vastamise alusel loodud nägemus iseendast, mis teeb inimesest “mina ise”, mitte “ühe neist”. Isiksuslik identsus kujuneb kiiremini kui sotsiaalne identsus ning samuti on see ebastabiilsem, kuna indiviid pidevalt muutub igapäevaste kogemuste tulemusena.

Isiksuslikud ressursid - eelduseks subjektsusele, kuid nendest ei piisa viimase kujunemiseks.

M

Mina - arusaamine endast kui isiksusest, iseenese tunnetamine, mõistmine, et ollakse just “mina ise“. Mina kui mõtlev, tunnetav ja tahtev olend. Mina kui isiksuse käitumist määrava olendi ülesandeks on indiviidi elu mõtestamine ning eesmärgiks selle mõtestatuna kogemine. Mina isiksuse mudelina moodustub omavahel kombineerunud mõtlemisharjumustest, eelarvamustest, stereotüüpidest, hoiakutest, uskumustest ja väärtushinnangutest. Mõistega “mina” liituvad terminid “minapilt” ja “minakäsitus.

Mina-identsus - on võime tegutseda mitmesugustes situatsioonides olukorrale vastavalt, oskus vajalikul hetkel esile tuua erinevaid identsuse aspekte, mis tasakaalustab indiviidi enda ja teiste inimeste ootusi.

Minakäsitus – kontseptsioon, mis on välja kujunenud nägemus iseendast ja oma mina seotusest keskkonnaga, sisaldades nii indiviidi reaalset mina kui ka ideaalmina, mille poole pidevalt püüeldakse. Minakäsitus vahendab inimese ja keskkonna suhet, olles keskne tegur, mis mõjutab indiviidi hoiakuid, faktide interpretatsioone, mäluprotsesse, enesele seatud eesmärke, interpersonaalset interaktsiooni ning tegevuste valikut.

Minapilt - aluseks inimese tegutsemisele ja interaktsioonile ühiskonnas, väljendades seda, kuidas indiviid ennast kirjeldab, hindab ning kuhu ta pürgib. Minapilt on osa isiksuse minakäsitusest.

Motivatsioon - indiviidi sisemusest tulenev mõju. See on inimesele iseloomulik jõud, mis avab piiramatud arenguvõimalused. Motivatsiooni allikaks on inimese usk oma suutlikkusse saavutada eesmärk. Eesmärkide läbi võetakse vastutus enda tegevuse eest ning nende saavutamine kasvatab usku oma võimetesse. Motivatsioon määrab tegevuse eesmärgid nii, et viimased väljenduvad indiviidile tema enda soovidena.

P

Primaarne sotsialiseerumine - alus sekundaarsele sotsialiseerumisele, mille käigus inimene muutub ühiskonnast tulenevate survete passiivsest vastuvõtjast ümbritsevale sotsiaalsele keskkonnale aktiivseks mõjuavaldajaks.

R

Refleksioon - tagab sõltumatuse iseseisvaks tegutsemiseks ning kontrolliks, võimaldades mõista oma tegevust erinevates seostes, seda planeerida, määratleda, kõrvalt jälgida ja iseendalt õppida. Refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Refleksioon võimaldab saada teadlikuks oma

subjektsusest, kogeda end mõtleva, arutleva ning hinnanguid andva isiksusena.

S

Sekundaarne sotsialiseerumine - indiviidi kujunemine ühiskonda mõjutavaks ning selles muutusi ellukutsuvaks subjektiks.

Sotsiaalne identsus - kujuneb ühiskonna ootustest indiviidile ja viimase reageerimisest neile, erinevate rollide täitmisest mitmesugustes situatsioonides, vanematelt ja teistelt lähedastelt ning erinevatest eluolukordadest õpitu põhjal.

Sotsiaalne tervis - inimese täisväärtusliku tegevuse aluseks, väljendudes emotsionaalses tasakaalus ja psüühilises ning füüsilises küpsuses.

Sotsialiseerumine - elukestev protsess. Esmase sotsialiseerumise käigus kujuneb indiviid ümbritseva keskkonna mõjul ühiskonnaliikmeks. See tähendab, et ta interioriseerib kultuuri ehk võtab omaks sotsiaalse keskkonna teadmiste, väärtuste ja uskumuste süsteemi. Olulisteks surveteguriteks ühiskonda sissekasvamisel peetakse selliseid sotsiaal-kultuurilisi faktoreid nagu ühiskonnas valitsevad kasvatuspõhimotted, eetilised ja esteetilised hinnangud, traditsioonid, religioon jne. Sotsialiseerumisel avaldab indiviidile sotsiaalsest makrokeskkonnast intensiivsemat mõju sotsiaalne mikrokeskkond ehk inimese lähiümbrus– eakaaslaste grupid, kool, töökollektiiv ning eelkõige perekond. Sotsialiseerumisel etendavad olulist osa ka nn. pöördepunktid indiviidi elus, näiteks abiellumine, uue töökoha leidmine, kolimine, lähedase surm jms. Lisaks eelmainitud teguritele mõjutavad isiksuse arengut sotsialiseerumisprotsessis pärilikud faktorid ning sünnipärased eeldused (andekus, iseloom, temperament jne).

Subjekt - indiviid, kes lisaks tegutsemisele teadvustab ja tunnetab subjektina käitumise vajadust ning vastutab enda käitumise eest. Subjektile omane teadlik aktiivsus ilmneb suhtlemise ja selle osapoolte vastastikuse mõjutamise kaudu ning avaldub töö, loomingu ja probleemide lahendamise läbi. Mida rohkem pakub keskkond inimesele iseseisvaid otsuseid ning valikuid eeldavaid probleemsituatsioone, seda enam kujuneb välja indiviidi aktiivne eluhoiak ja nõudlikkus iseenda suhtes. Subjektile on iseloomulik isiklike kogemuste analüüsimine ja ümbertöötlemine, mis leiab aset refleksiooni kaudu ning milleks indiviid saavutab küpsuse täiskasvanuna.

Subjekt ja kogemus - Subjekt on enda kogemusele avatud ja viimast produktiivselt  ümbertöötlev. Subjekti kogemus on alati unikaalne ning mida pikem on olnud indiviidi eluiga, seda enam on tal ainulaadseid kogemusi, mis suurendavad tema kui subjekti unikaalsust. Eelnevate kogemuste läbitöötamine on aluseks edasise tegevuse juhtimisele ja avatusele uuteks kogemusteks. Kogemuste analüüsimine ning mõtestamine leiab aset refleksiooni kaudu. Kogemuste tõlgendamist ja ümbertöötlemist reflekteerimisprotsessis ning selle seotust täiskasvanu arenguga on põhjalikult käsitlenud J. Mezirow. Tema teooria kohaselt on tarve mõista oma kogemust üheks inimese põhivajaduseks. Oma kogemuste läbitöötamine rikastab indiviidi sisemaailma ning toetab tema potentsiaali rakendamist ja arendamist. Mida rohkem on inimesel mõtestatud kogemusi, seda ainulaadsem on ta subjektina.

Subjektiks kujunemist toetavad isiksuslikud ressursid - aktiivsus, loogilisus, tasakaalukus, tahtelisus, konstruktiivsus, tolerantsus jne.

Subjektsus - suutlikkus enda elu kujundada, mõtestada ning samuti selle eest vastutada. Indiviidilt oodatakse tegutsemist aktiivselt ühiskonnaprotsessides osaleva, tulevikku kujundava ja vastutustundliku kodanikuna. Inimese toimetulek kaasaegses maailmas sõltub tema aktiivsusest õppijana, valmisolekust õpisituatsioonis näha endas subjekti, aktiivset ning vastutavat mina. Subjekti mõiste on leidnud kasutust erinevates teadusharudes, näiteks filosoofias, psühholoogias, sotsioloogias, kasvatusteaduses, ka filoloogias. Kõige laiemas plaanis defineeritakse subjekti keskkonnas aktiivselt tegutseva, teadvust, tunnetust, tahet, vajadusi ja eesmärke omava indiviidi või rühmana. Andragoogikas on subjekt üheks põhimõisteks, mida käsitletakse kui teadvustatud aktiivsuse kandjat, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima.

Subjektsus ja aktiivsus - subjektsuse fundamentaalne omadus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses. Subjektsuse ja seega samuti aktiivsusega kaasneb oma otsuste ning käitumise eest vastutamine.

Subjektsuse kesksed tegurid - võimelisus ja valmisolek.

T

Teadvus - inimese üks tähtsamaid tunnuseid, mis võimaldab tal käituda ja tegutseda arukalt, tunnetada nii välismaailma kui ka iseennast. Arenemise ning sellega kaasneva pideva eneserefleksiooni läbi kujuneb eneseteadvus, millel põhineb indiviidi suutlikkus kanda vastutust enda ja ümbritseva keskkonna eest.

V

Vabadus- Võimalus iseseisvalt mõelda ning tegutseda. Vabadusega kaasneb alati vastutus, mistõttu on subjektile omane vastutusvõimelisus vabale inimesele iseloomulik tunnus. Vabana on võimalik elada ainult siis, kui õpitakse end pidama subjektiks ja toimima kui subjekt.
Vastutustunne - humaanse eetika põhikomponent, mida peetakse üheks täiskasvanulikkuse kriteeriumiks, mille kaudu väljendub, kuivõrd inimene teadvustab iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Vastutustunne näitab ka indiviidi võimelisust ja valmisolekut otsustada oma käitumise mõju ning tähtsuse üle.

Võimelisus- Selle realiseerimises seisneb indiviidi valmisolek. Võimelisus ja valmisolek on subjektsuse kesksed tegurid. Niisiis inimeses olemasolevad ressursid avalduvad väärtusena vaid juhul, kui kasvatustegelikkus võimaldab indiviidil neid kasutada. Reguleerides ise oma isiksuslike ressursside realiseerimist, kujundab inimene enda subjektsust.

Õ

Õppimine – inimese pidev personaalne, professionaalne ning sotsiaalne areng suurendamaks nii üksikisikute kui kogu ühiskonna heaolu. Õppimisega kaasneb inimese käitumise muutumine, isiksuse olemuse kvalitatiivne teisenemine. Õppimise läbi kujunevad indiviidi maailmanägemus ja ellusuhtumine ning kasvavad tema tegutsemisvõimelisus ja –valmidus. Õppimine on sisuka elu peamiseks aluseks, mis kindlustab arengu või elu adekvaatsuse, vaatamata elueale. Õppimist käsitletakse iseendaks kujunemise protsessina, mis toimub, otsides vastuseid sotsiaalsetele subjektidele eksistentsiaalse tähendusega küsimustele “kes ma olen?”, “mida ma tahan?” ning “mida ma võin ja suudan?”

Allikad:

Kadde, L. (2002). Koolitusmaterjal. Täiskasvanu kujunemine enesearengu subjektiks. Tallinn.

Illustreerivad pildid: www.google.com