Milline õppija ma olen? Kuidas ma olen kujunenud?

Me kõik tuleme siia ilma ühtemoodi, kuid see, mis meist edasi saab on meie vastutajate ja hiljem ka meie endi otsustada. Kes mis tingimustes elab, keda kuidas õpetatakse – see kõik tuleb mingil määral kodust ja ümbritsevast keskkonnast. Minu arvates sõltub väga palju kasvatusest, just sellest, kuidas vanemad last üles kasvatavad.

Väikse lapsena võis mu ema sõnul mind pidada väga sõnakuulelikuks lapseks. Väiksed lapsed just nii õpivadki, kui neid suunatakse ja vajadusel ka noomitakse. Õppisin sellest, kui öeldi, mida võib teha ja mida mitte.

Teismelise ikka jõudes haarasid mind aga tugevamad jõud ja enam polnud sõnakuulelikust lapsest juttugi. Uksed paukusid, hääletoon valjenes ja ööd pikenesid. Muidugi korduvalt keelati ja pakuti lahendusi välja, kuidas kõik oleks rahul kõigega. Ajapikku jõudsin ma järeldusele ning sain aru ja õppisin, et vanemad hoolivad oma lastest, mu silmaring laienes ja ma hakkasin rohkem aru saama ja mõistma.

Koolis olen ma olnud siiski väga eeskujulik õpilane. Kuigi olen aastaid tegelenud tohutult paljude huvialadega, siis on mind ikka tagant jälitanud kohusetunne, mis on mind sundinud kõiki koduseid töid ära tegema. Ma usun, et inimene õpib kogu elu – nagu ütlevad ka laulusõnad. Selleks aga, et õppida, tuleb analüüsida end ja enda vigu.

Ma käin ka tööl ja iga töö nõuab õppimist ja pidevat arenemist. Minu töö juures loevad paljuski kogemused. Töötan klienditeenindajana ja kuna teenuste pakkumise hulk on peaaegu piiritu, siis nende õppimine nõuab aega ja harjumist ning läbi teiste (kogenumate) õppimist.

Kui läheneda Illeris'i teooriate poole, siis võib järeldada et minu eluaastate alguses toimus mehaaniline õppimine - millegi uue õppimine, mis ei seostu varasemate teadmistega ning juba koolieas toimus assimilatiivne õppimine, kus minu olemasolevaid teadmiseid/mustreid täiendati. (Illeris, 2003)

Praeguseks eluperioodiks on kindlasti minu jaoks esikohal õppimine(karjääriredelil tõusmine), kuna õpin just täpselt seda eriala, mis on seotud minu tulevikuplaanidega. Tänu sellele on õppimine ka palju huvitavam ja väärtuslikum.



// Õppimine on loomulik elu osa, milles inimene on ka loomuomaselt hea. Õppimine on oma olemuselt sotsiaalne fenomen, milles peegeldub meie endi sügav sotsiaalne inimloomus. (Wenger, 2010) //